Kõik siin maailmas on suhteline.



Suhtelisus on nagu lipp mis lehvib tuules, tekkinud asend püsib vaid mõne hetke, mida vaevu silm suudab registreerida ning mõte teadvustada, kuid tuules lehvides ei võta ta iial enam täselt samasugust asendit tagasi nagu oli tal mõni lühike hetk tagasi, igale inimesele lehvib ta aga isemoodi.
“Nüüd näen ma selgemini kui iial enne, et mitte millegi üle ei tohi otsustada tema välimuse järgi . Oo Jumal, kes sa oled kinkinud mõistuse näiliselt nii põlastus- väärsetele olevustele, lõmata väike maksab sinu silmis sama mis lõmata suur…”
Mikromegas sai aru, et miski ei ole nii nagu esmapilgul näib, mõõtmetelt küll väike aga vaimult suur, ta nägi maailma ning selle suhtelisust. “…ja kui võimalik, et leidub veel pisemaid olendeid kui need siin, siis võivad nad arukuselt ületada neid toredaid elukaid, keda olen taevas kohanud ja kelle jalg kataks kinni terve planeedi, millel ma parajasti viibin.”
Lõmata väike võib olla sama mis lõmata suur, sest kõik oleneb vaatlejast.
Mis ühe jaoks on suur, on teise jaoks väike. Mis on ühe jaoks must, on teise jaoks valge. Mis on ühele halb, on teise jaoks jällegi hea. Mis on ühele ausus, on teisele valelikkus. Tegelikkuses on kõik neutraalne, aga vaatlejani jõudes omandab mõte pooluse, mis tuleneb vaatlejast endast seega tema elukogemustest, soost, rassist, põhimõtetest, tunnetest, hetke emotsioonidest, tema perekonnast, mõttemaailmast, teadlikkusest ja muudest teguritest, näiteks kasvõi ilmast või õhuniiskuse tasemest –kõik on suhteline ning sõltub vaatlejast.
Samuti on ka aeg relatiivne ehk suhteline. Mis ühe jaoks võib tunduda miljoni aastana, on teise jaoks pelk silmapilk. ”Kui kaua te elate?” küsis siiruslane. ”Oh, väga vähe aega!” kostis saturnlasest kääbus. “Täselt nagu meiegi,” ütles siiruslane, “ka meie hädaldame alailma, et elu on lühike. See on vist küll üldine loodusseadus.” – “araku! Meie elu kestab kõigest viissada suurt päikeseringi,” ütles saturnlane. “Saate isegi aru see tähendab surra peaaegu samal hetkel mil oled sündinud…
Aeg on kõige vabam ja sõltumatum asi maailmas. Ajal on ainult üks suund – edasi.
Aja ühesuunalisus avaldub mitmel viisil, näiteks :
Psühholoogiline aja suund: me tajume aja kulgu vaid ühes suunas,
mäletades minevikku aga mitte tulevikku. Bioloogiline aja suund: elusorganism vananeb , mitte ei noorene;iga elusolend sureb.Termodünaamiline aja suund : korrapära maailmas väheneb, korrapäratus ehk entroopia maailmas alati tervikuna suureneb. Kosmoloogiline aja suund: Universumi paisumise suund.
Aja suhtelisus muudab maailma suhteliseks. Aja vool on ühe ajahetke vahetumine teisega ning aeg tegelikult kuskile ei voola, vaid ajahetked eksisteerivad kõik üheaegselt.
Aga kella tiksumisest sõltumatust ajast on inimesel raske loobuda, kuna just selle aja kulg näib viivat meist igaühte vältimatu lõu poole.
Aegruum on relatiivne ning sellest sõltuvalt ka inimesed selles.
Sellegipoolest on maailmu sama palju kui inimesi, sest kõik inimesed on erinevad.